Ventilatsioon on välisõhu tahtlik sisenemine ruumi. Hoonete ventilatsiooni üldeesmärk on tagada terve hingamisõhk nii hoonest pärinevate saasteainete lahjendamise kui ka sellest saasteainete eemaldamise kaudu.
Hoone ventilatsioonil on kolm põhielementi:
ventilatsioonimäär - ruumi juhitava välisõhu hulk ja välisõhu kvaliteet;
õhuvoolu suund - üldine õhuvoolu suund hoones, mis peaks olema puhastest tsoonidest määrdunud tsoonidesse; ja
õhujaotus või õhuvoolumuster - välisõhku tuleks tõhusalt juhtida ruumi igasse ossa ja igas ruumiosas tekkivad õhusaasteained tuleks samuti tõhusalt eemaldada.
Välisõhu tahtliku sissetoomise võib liigitada mehaaniliseks ventilatsiooniks või loomulikuks ventilatsiooniks. Mehaaniline ventilatsioon kasutab ventilaatoreid, et juhtida välisõhu voolu hoonesse. Loomulik ventilatsioon on välisõhu tahtlik passiivne vool hoonesse läbi planeeritud avade (nagu luugid, uksed ja aknad).
Segarežiimiga ventilatsioonisüsteemides kasutatakse nii mehaanilisi kui ka looduslikke protsesse. Kuna looduslikku komponenti võivad mõjutada ettearvamatud keskkonnatingimused, ei pruugi see alati tagada piisavat ventilatsiooni. Sel juhul võib looduslikult liikuva voolu täiendamiseks või reguleerimiseks kasutada mehaanilisi süsteeme. Ja kuna õhusaaste muutub üha tõsisemaks, võimaldavad mehaanilised süsteemid õhukvaliteeti säilitada.
Kui loomulik ventilatsioon üksi ei sobi, võib ruumide ventilatsiooni suurendamiseks paigaldada väljatõmbeventilaatorid. Seda lihtsat segarežiimilist-ventilatsiooni tuleb aga kasutada ettevaatlikult. Ventilaatorid tuleks paigaldada kohtadesse, kus ruumiõhk saab läbi seina või katuse otse väliskeskkonda välja tõmmata. Väljatõmbeventilaatorite suurus ja arv sõltub ventilatsiooni sihipärasest kiirusest ning neid tuleb enne kasutamist mõõta ja katsetada.
